DRAAMATERAAPIA

Draamateraapia juured saavad alguse teatrist, mille algmed ulatuvad kaugesse minevikku, varajaste ühiskondade religioosseisse rituaalidesse. Lääne tsivilisatsiooni teatriajastu sai alguse 5. saj. e.m.a. Kreekas (Hartnoll, 1989). 

Draama – kreeka keeles tegevus. Toimub töö kogu inimese olemusega – tekst (verbaalne), keha (füüsiline), südamega (emotsionaalne) ja peaga (vaimsus, intellekt).

Tänapäevase draamateraapia loomisega jõuame kahekümnenda sajandi algusesse, kus esmamainitud on kolm haru: psühhoteraapia (Freud, Jung, Klein, Moreno), psühhiaatriline hoolekanne (tegevuslikud teraapiad, Mosey) ja teater (Stanislavski, Grotowski, Brecht, draama hariduses). Draamateraapia teooria põhineb peamiselt teatri teooriatel, rolliteooriatel ja mängul. 

Draamateraapia puhul on tähtsateks terminiteks loovus, spontaansus, mäng ja mänguhimulisus. Märgusõnadeks olgu juurde lisatud rollid, maskid, lood, vaataja ehk publik, katarsis (hingeline puhastumine, heaolu tunne) ning vabadus muutustele.

Kõige laialdasemalt on draamateraapiat kui kaasaegset elukutset käsitlenud Jones, kelle väitel kannab teatri traditsioon tugevat terapeutilist väljundit. Ta on öelnud, et mängulisus draamas võimaldab osalejatel astuda spontaansuse kaasabil suhtesse endaga, teistega ja eluga ning on väärtustanud teatri rolle, mille rõhuasetus on mälul, näitleja individuaalsel ning kollektiivsel alateadvusel ja kaasnevalt ühenduses olevate tunnete väljendamisel. Draamateraapiat ei peeta grupi psühhoteraapiaks, millele on lisatud draama elemente. Draamateraapia ei teeni teraapiat, vaid draama protsess sisaldab teraapiat (Jones, 2007). Grupp ja grupitöö annavad draamateraapia meetodile suure lisaväärtuse. 

Draamateraapia võimaldab mõlemal, nii terapeudil kui tema kliendil, liikuda kunsti- ja loovuspõhiste meediumite abil, uurida erinevaid suhteid ning jõuda dramaatilise osa kõrgpunkti ehk asjade pöördepunkti. Kogu avalduva protsessi vältel on võimalik vaadata sisemisi konflikte, lõpetamata tegevusi jm. küsimusi. 

Draamateraapia üks lahutamatuid osasid on töö lugudega. Viljeletakse nii traditsioonilisi lugusid kui ka väljamõeldud lugusid. Lugudel on laialdane ampluaa ja kui inimene lubab sel kõigel toimuda, võib esile kerkida lausa lugude üleküllus. Minnes isiklikule tasandile, kerkivad taotluslikult üles lood, mis on talletunud meie mällu kogu elu jooksul  (Crimmens, 2006). 

Kellele sobib draamateraapia?

Draamateraapia sobib eelkõige nendele inimestele, kellele meeldib mäng, avatus, spontaansus, improvisatsioon, mängulisus. Meetodit kasutatakse enamasti töös lastega, noortega, erivajadustega inimestega ning haiglates, koolides, hooldekodudes, erinevates laste- ja noorteasutustes, rahvamajades jne. 
Draamateraapias osaledes ei ole olulised varasemad draamakogemused.

Kirjandus:
Berry,C. (1994). Your voice and how to use it. London:Virgin Publishing Ltd.
Brummer, M. & Enckell, H. (2007). Laste ja noorte psühhoteraapia. Tallinn: Cum Grano. Butterworth, G. & Harris, M. (2002). Arengupsühholoogia alused. Tartu: TÜ Kirjastus. 
Crimmens, P. (2006). Drama Therapy and Storymaking in Special Education. London and 
              Philadelphia: Jessica Kingsley Publishers. 
Fox, J. (1994). Acts of service. New York: Tusitala Publishing.
Hess, B. (2000).  Sotsioloogia. Tallinn: Külim.
Jennings, S., Cattanach, A., Chesner, A. Meldrum, B. & Michell, S. (2007). The Handbook 
              of Dramatherapy. London: Routledge.
Jones, P. (2007). Drama as Therapy. Theory, practice and research. London: 
Karkou, V., & Sanderson, P. (2006). Arts Therapies. A Reserch-Based map of the field. 
               London: Churchill Livingstone. 
Kidron, A. (2002). Nõustamispsühholoogia. Tallinn: Mondo.
Lindqvist,  M. (2003). Julge elu unelm. Rühmamatku loovusesse. Tartu: Johannes Esto Ühing.
Niemisto, R. (2000). Ryhman luovuus ja kehitysehdot. Tampere: Palmenia.
Normet, I. (2001). Lavastajaraamat. Tallinn: Eesti Teatriliit.
Saarinen, E. (2004). Muutumised. Vaimse kasvamise poole. Tartu: Fontes.
Stanislavski, K. (1948). Minu elu kunstis. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst.
Šapiro, A. (2001). Nii sulgus eesriie. Tallinn: Eesti Teatriliit.