LOOVUS
Loovus on vaimne ja sotsiaalne protsess uudsete (olemasolevast erinevate või uhiuute) ja asjakohaste (sotsiaalselt ja eetiliselt vastuvõetavate) ideede, käsitluste, meetodite, materjalide, esemete, seadmete, kunstiteoste jm genereerimisest kõigis inimtegevuse valdkondades (Cropley, 1999; Runco, 2007).
Loovus avaldub kõikides inimtegevuse valdkondades: tehnilises innovatsioonis, äritegevuses, õpetamises, kunstis, teaduses jne. Teisalt toetab loovus igapäevast toimetulekut, õppimist ja kohanemist uudse informatsiooniga. Loovuse avaldumine sõltub paljudest teguritest: isiksus, geneetiline struktuur, sotsiaalne ja keskkondlik raamistik ning kultuur. Kõigis meis on oma eriline loov potentsiaal, mida on võimalik hoida ja täiendada. (Eda Heinla)
Eesti keeles on kasutusel „loovusuga“ samas tähenduses termin „kreatiivsus“, mõlemad tulenevad sõnast „creativity“. Termini „loovus“ pakkusid eesti keeles kasutamiseks välja emeriitprofessorid Oleg Mutt ja Inge Unt 1971. aastal. Ladina keelne sõna „creatio“ osutab Jumala teole „creatio ex nihilo“ (“loomine eimillestki“).Esimesena kasutas sõna „creativity“ 17ndal sajandil poola poeet Maciej Kazimierz Sarbiewski, seoses luulekunstiga, seejärel ei olnud poolteist sajandit vastuvõetav idee inim-loovusest. Kõiki inimtegevuse valdkondi hõlmava üldise mõistena võeti sõna „creativity“ kasutusele 19ndal sajandil. Loovuse uurimise ja mõõtmise teaduslikuks pöördepunktiks oli Joy Paul Guilfordi artikli “Creativity” ilmumine 1950ndal aastal (Guilford, 1950).
Loovuse keskne küsimus on tulemuse uudsus ja väärtuslikkus. Uudsuse piirid on siin väga laiad: alates minimaalse erinevusega olemasolevast kuni radikaalse uudsuseni (uus kunstiliik, uus teaduslik paradigma jmt). Uudsus jaguneb subjektiivseks (isiksusele endale uudne) ja objektiivseks (kogu antud valdkonna arengu raames uudne). Eeltoodud lähenemisviisi alusel on tunnustatud Kaufman’i ja Beghetto (2007; 2009) „Nelja loovuse mudel“(„The Four C Model of Creativity“). Mudel kirjeldab inimese loomingulise küpsemise võimalikke teid nelja loovuse kaudu.
1) „Mini-loovus“ („mini-c Creativity“), mida võiksime selle sisu järgi eesti keeles nimetada õpiloovuseks. Õpiloovuse mõiste on vajalik selleks, et teha vahet loova väljenduse tekkimise ja igapäevases elus avalduva loometulemuse (argiloovuse) vahel. Õpiloovus (õppimise protsessile omane loovus) on isiksusele endale uudne ja tähenduslik kogemuste, tegevuste ja sündmuste tõlgendamine. Õpiloovuse määratlus hõlmab teadmiste tõlgendamist, isiklike teadmiste loomist ja arusaamade kujundamist sõltuvalt konkreetsest sotsiaal-kultuurilisest kontekstist.
2) „Väikese algustähega loovus“ („litte-c Creativity“), mida võiksime eesti keeles nimetada argiloovuseks. Argiloovus on lai mõiste: ebatavaline tegevus ja käitumine igapäevases olukorras, hobitegevuses avalduv uudsus (näiteks albumis fotode ümberpaigutamine, kahe rahvusköögi ühendamine), ootamatu idee ja fantaasia, originaalne arusaamine maailmast ja inimestest, avastus iseenda rõõmuks (Richards, 1999). Argiloovus tagab üksikisiku jätkusuutlikkuse, kuna vähemalt iseenda arvates originaalselt mõeldes ning uudsel viisil tegutsedes muutub paremaks isiku füüsiline ja psüühiline tervis (Richards, 2006).
3) Erialaloovus („Pro-c“ ehk “Professional Creativity“) on professionaalsel tasemel meisterlikkus ükskõik millises valdkonnas, mille kaudu tunnustatakse soliidset professionaalset loovat panust. Erialaloovus on arenenud ja jõupingutuste rohke edasiliikumine argiloovusest, kuid ei ole veel saavutanud väljapaistva loovuse taset.
4) Väljapaistev loovus („Big-C creativity“), milleks on selgelt väljapaistev loometulemus kogu inimkonna tasandil, üheks aluseks peetakse siin vähemalt 100 lause pikkust kirjet „Britannica Entsüklopeedias“.
Läbi loovuse uurimise ajaloo on loovust käsitletud erinevalt, seda eelkõige psühholoogia suundadest lähtuvalt. Assotsiatiivse teooria alusel põhinevad originaalsed ideed kaugetel assotsiatsioonidel. Psühhomeetriliste käsitluste järgi koosneb loovus püsivatest ja mõõdetavatest tunnustest, mis eristavad loovaid isikuid teistest. Biheivioristlik teooria lähtub seisukohast, et loovus põhineb stiimulite ja vastuste vaheliste seoste loomisele. Isiksuse ja kognitiivse stiili teooriate alusel eristavad suhteliselt kindlad või püsivad isiksuse tunnused loovaid isikuid vähemloovatest. Keskkonna faktoritest lähtuvate teooriate keskpunktis on kindlad keskkonna tegurid, milledel on põhjuslik seos loovusega. Eksperimentaalsed ja treeningulised lähenemised on seisukohal, et loovust on võimalik arendada spetsiaalsete tehnikate ja protsesside õpetamise ning treenimise kaudu. Psühhoanalüütiline koolkond lähtub arusaamadest, et uudsed lahendused tulenevad teadvuse ja alateadvuse vahelisest pingest. Humanistliku teooria järgi on loovus inimese arengu loomulik ja vajalik osa, kõik inimesed on sündinud loojatena. Loova tegevuse põhimotiiviks on isiksuse kõrgemate vajaduste rahuldamine, eneseteostus. Bioloogilised teooriad uurivad loovust kahes suunas: neuroloogiliste funktsioonide mikrotasandil - neuronite spetsiaalsed keemilised seosed probleemsete ülesannete lahendamisel; kausaalsed selgitused vaatlevad aju arengulisi muutusi seoses keskkonna koostoimega (Cohen, 2003). Mitmeid valdkondi ühendavate teooriate järgi sõltub loovus paljude elementide vastastikusest koostoimest: isiksuse bioloogilised ja kognitiivsed protsessid, isiksuse omadused, elukeskkonna sotsiaalsed, kultuurilised ja ajaloolised tegurid (Csikszentmihalyi, 1999; Dacey & Lennon, 1998;;Eysenck, 1996; Runco, 2007; Sternberg & Lubard, 1996; Urban, 2003).
Loovuse uurimise põhisuunad.
1) Divergentse mõtlemise ja probleemide lahendamise oskuste mõõtmine. Testid mõõdavad loova mõtlemise potentsiaali ja põhinevad järgmistel dimensioonidel: kujundiline-, sümbolini-, semantiline ühik, kujundiline- ja sümboliline kategooria, kujundiline süsteem, semantiline kohandamine ning käitumine reaalses olukorras.
2) Kognitiiv-käitumuslik suund. Kasutatakse skaalasid ja küsimustikke: käitumist hindavad skaalad; töö ja õppimise keskkonna skaalad; tegevuste ja huvide küsimustikud.
3) Konsensusel põhinevad tehnikad /Consensual Assessment Technique/. Reaalset loovat mõtlemist ja tegevust eeldavate probleemide ja ülesannete lahendusi hindavad antud valdkonna eksperdid (tippteadlased, -kunstnikud, õpetajad jne).
4) Biograafilised uurimused: elulugude alusel vastatakse küsimustele, milles seisneb antud loova isiku unikaalsus.
5) Sotsiaalsed uurimused: loovuse avaldumisega seotud perekondlike, hariduslike, organisatsiooniliste tegurite uurimine.
6) Loovuse bioloogia: ajutegevuse eripärade uurimine (Kaufman, Plucker & Baer, 2008).
Eda Heinla
Kirjandus:
Cropley, A. J. (1999). Definitions of Creativity. In M. A. Runco, & S. R. Pritzker (Eds.). Encyclopedia of creativity. Volume I (pp. 511–524). San Diego: Academic Press. Cohen, L-N. M. (2003). Conceptual lens for Looking at Theories of Creativity. In D. Ambrose, et.al (Edit.), Creative Intelligence toward Theoretic Integration (pp. 33-78). Hampton Press, Inc. Cresskill, New Jersey. Csikszentmihalyi, M. (1999). Implications of a Systems Perspective for the Study of Creativity. In R. J. Sternberg (Edit.), Handbook of creativity (pp. 313 – 333). New York: Cambridge University Press. Dacey, J. S., Lennon, K. H. (1998). Understanding creativity: The interplay of biological, psychological, and social factors. San Francisco: Jossey-Bass Publishers. Eysenck, H. J. (1996). The Measurement of Creativity. In M. A. Boden (Ed.). Dimensions of Creativit, (pp. 199 – 242). Cambridge: A Bradford Book, The MIT Pres. Guilford, J.P. (1950). Creativity. American Psychologist, 5, 444-454. Kaufman, J.C., & Kaufman, S. B. (2007). Ten years to expertise, many more to greatness: An investigation of modern writers. Journal of Creative Behavior, 41,114-124. Kaufman, J.C., & Beghetto, R. A. (2009). Beyond Big and Little: The Four C Model of Creativity. Review of General Psychology, 13(1), 1-12. Kaufman, J., Plucker, J., & Baer, J. (2008). Essentials of Creativity Assessment. John Wile & Sons, Inc. Richards, R. (1999). Everyday Creativity. In M. A. Runco, & S. R. Pritzker (Eds.). Encyclopaedia of creativity. Volume I (pp. 683 – 687). San Diego: Academic Press. Richards, R. (2006). Frank Barron and the Study of Creativity: a Voice that Lives on. Journal of Humanistic Psychology, 46(3), 352-370. Runco, M.A. (2007). Creativity. Theories and themes: Research, Development, and Practice. Academic Press Elsevier Inc. Sternberg, R. J., & Lubart, T. I. (1996). Investing in Creativity. American Psychologist, 51, (7), 677 – 688. Urban, K.K. (2003). Toward a Componential Model of Creativity. In D. Ambrose, et.al (Edit.), Creative Intelligence toward Theoretic Integration (pp. 81-112). Hampton Press, Inc. Cresskill, New Jersey.