FOTOTERAAPIA

Uus nägemine
1938. aastal nimetas Lazlo Moholy-Nagy fotograafiat uueks nägemiseks, sest pilt, mis avaneb läbi kaamera, erineb tõelisusest (vt Ulkuniemi, 2005). Tänu kaamerale sündis uuriv vaade, sest silma läätse täiendati tehnilise läätsega. See omakorda tekitab pildi vaatajas pildistaja juuresoleku tunde. Vaataja vaatab fotol seda, mida keegi teine on näinud ja kodeerib nähtut. Selline reflektiivne vaade raamistab objekti. Kuna fotot saab igaüks ise käes hoida, siis on vaataja pildile lähemal kui kunagi varem. Foto koode on raske avastada just seetõttu, et vaatajale tundub nagu tema pilk ühtiks kaamera pildiga. Selle taga on aga tõdemus, mille kohaselt „usume kui näeme“. Kaamera poolt pakutu paneb inimesed unustama, et see ei ole nende loomulik nägemine (Wartofsky, 1993, lk. 34-35). Fotod võimaldavad inimestel uurida ja tõlgendada olnut uuel viisil (Lundström, 1992, lk. 26). Fotode vaatamisel on võimalus uuesti ja uuesti läbi elada antud momenti ja tundeid, mis liitusid foto tegemise protsessiga. Samas võime avastada hilisemal vaatlemisel fotolt asju/detaile, mida me tegemise ajal (ja ka mitmel varasema vaatamise ajal) ei märganud. Nii võib saada foto meile uueks teadmise allikaks ning mõjutada ümbritsevate sündmuste mõtestamisel.

fototeraapia
Esimene katsetus
Esimene teadaolev foto kasutamine psühhiaatrias pärineb aastast 1856, mil inglise psühhiaater ja harrastusfotograaf Diamond pidas kõne Londoni Kuningliku Arstiteaduste Ühingu koosolekul fotode rakendamisest diagnoosimiseks ja ravi jooksul toimunud muutuste näitamiseks. Diamondi tööd peab Walker (1986) oluliseks just seetõttu, et ta avastas fotode vaatamise vajalikkuse nii patsientidele kui ka personalile. 1800-ndate lõpul levis fotograafia teisteski psühhiaatria kliinikutes. Hiljem vaimustus vaibus ja pea järgneva saja aasta jooksul ei ole märkimisväärseid teateid fotograafia kasutamisest inimeste ravis. Alles aastal 1983 avaldasid Krauss ja Fryear raamatu fototeraapiast (edaspidi FT) (Phototherapy in Mental Health), mis on siiani üks ala peamisi õpikuid (Halkola, 2009).

Rahvusvaheline koostöö
Rahvusvaheline fototerapeutiline koostöö saab uut hoogu 1970-datel aastatel, mil umbes kakssada psühholoogi ja kunstiterapeuti Ameerikas ja Kanadas moodustavad suhtevõrgustiku. 1977. aastal luuakse uudiskiri Photo Therapy Quarterly Newsletter. Esimene rahvusvaheline fototeraapia sümpoosium toimus 1979. aastal Illinoisis ja järgmine 1984. aastal Torontos. Fotograafia kui kunsti meediumiga tulid ühena esimestest välja Weiser ja Walker Kanadas, Krauss USAs, Spence ja Martin Suurbritannias, kes kasutasid fotosid kui terapeutilise sekkumise vahendeid.

Meie põhjanaabrite, soomlaste, juures hakkasid 1980-ndatel fotograafid Lauka ja Kuukka uurima perealbumite fotosid. Neid huvitasid perepildid kui oma aja jutustused ning piltide kunstiline pool. Oulu Fotokeskus korraldas 1992. aastal Põhja Fotoürituse, mille põhiteemaks oli perealbumite fotod ja selle raames pidas vastavasisulise töötoa Martin. Fototeraapia maaletoojaks peetakse Soomes psühholoog Mannermaad (Halkola et al, 2009).

Fototeraapia käsitlus
Fototeraapia enim kasutatava käsitluse on loonud Weiser (2007), kes eristab fototerapeutilise töö kaht tasandit:

fototeraapia (PhotoTherapy) – fotograafia võimaluste kasutamine tunnete, mõtete ja kogemuste aktiviseerimiseks ja protsessiliseks tööks terapeudi juhendamisel;
terapeutiline fotograafia (Therapeutic Photography) – ise juhitav, eneseavastuslik või loominguline teraapiaprotsessi mittekuuluv tegevus.
Fototeraapias eristab Weiser (2007) viit tehnikat:

kliendist tehtud fotod;
kliendi tehtud fotod;
autoportreed (klient on ennast ise pildistanud);
biograafilised võtted, tavaliselt grupivõtted sõpradest, perekonnast (klient võib olla võttel ja võib sealt ka puududa), näiteks sünnipäeva-, pulma-, pidude- jne pildid;
projektiivsed fotod – üksik foto, millele klient annab tähenduse.
Weiser (2007) arutleb, et viies tehnika ei olegi niivõrd eraldi seisev kui osa kõikidest eelmistest. See tehnika tegeleb kliendi poolt üksikule fotole antava tähenduse põhjuste ja viisidega. Projektiivse foto tähenduse ja inimese vahel tekib side kui inimene vaatab fotot. Fotod jaotavad elu osadeks ja aeglustavad aega, et oleks võimalik lähemalt uurida fotodele antavaid tähendusi. Reageerides ja kirjeldades fotosid, võivad inimesed kogeda tugevaid tundeid, mis tavaliselt on varjatud kognitiivsete kaitsetega nagu eitamine ja ratsionaliseerimine. FT tehnikad võimaldavad kliendil mööda minna teadlikust verbaalsest kontrollist, lubades samas tulla esile nende teadvustamata metafoorsel ja sümbolilisel keelel ja seeläbi saada endast enam teadlikuks. Näiteks Ahsen (1982 tsit Halkola, 2009) märkis, et kunsti objekti peamine ülesanne on vabastada teadvus mälupiltide esilekerkimiseks. Kunstiobjekti erilisus seisneb selles, et ta kaotab piirid meie ja tema vahel, sisemise ja välise vahel, st äratab tunded, mis muidu oleksid meile võõrad või kättesaamatud. Uuringud (Zachary, 1982) näitavad, et mitmetähenduslikkus võib viia inimesed selle allteksti tähenduse uurimisele ja katsetamisele. Kui mitmetähenduslikkuse allteksti tähendus õnnestub lahti harutada, siis on tihtipeale tulemuseks rõõmu või üleva meeleolu kogemine. Mitmetähenduslikud sümbolid võimaldavad kliendil neile projetseerida omi mõtteid, tundeid ja fantaasiaid, mis võimaldab tal endal neid interpreteerida. Klient kasutab sümbolit spontaanselt ja väga isiklikel ning isikupärastel põhjustel (Walker, 1986). 
Weiser (2007) märgib, et FT on midagi enamat kui ilus pilt. FT tehnikate kasutamiseks ei ole vaja väga kallist tehnikat ega ka tipptasemel fotograafia alast väljaõpet. Kõige olulisem on foto ja vaataja vaheline side ehk siis see tähendus, mille inimene fotot vaadates sellele annab. Tähenduse võib omandada fotol ka väike detail, mida siiski kogu fotol oleva kujutiseta ei eksisteeriks.

Fototeraapia  ja fotograafia kasutamine meditsiinis
Teaduskirjanduses on FT rakendamise kohta meditsiinis ja nõustamises vähe materjali. Orr (2005) uuris tehnoloogia kasutamist USA kunstiterapeutide hulgas ja sai tulemuseks, et 176 vastanust ainult 20,8% kasutab tehnoloogiat kunsti tegemise vahendina ja neist 34,7% kasutab seda fotode/piltide arhiveerimiseks; 17,9% digitaalkunsti loomiseks; 12,7% fototerapeutiliseks tööks; 9,2% kliendi portfoolio tegemiseks ja 4% kliendiga netikaamera abil suhtlemiseks. Kuigi digitehnoloogia on tänaseks laialt levinud ja 84% USA õpilastest veedab iga nädal vähemalt ühe tunni internetis (ibid), tunnevad kunstiterapeudid end sellel alal veel ebakindlalt. Mõned neist kardavad isoleeritust kliendist või siis turvalisuse pärast netikonsultatsioonide ajal jne (ibid).
Fotograafia tehnikaid on kasutatud mitmesugustel eesmärkidel nii terapeutilises töös kui ka uurimistöös. Smith koos oma grupiga (Smith, Frost, Albayrak, Sudhakar 2006) uuris fotopäevikute mõju I astme diabeetikute uskumustele haiguse tagajärgede kohta nende elule ja võimalusi käitumise muutustele. Uuringus osales 7 diabeetikut vanuses 19-21 aastat. Neil paluti nelja nädala jooksul registreerida oma veresuhkrunäidud ja pidada päevikut. Kolmandaks ülesandeks oli teha fotosid, mis sümboliseerivad nende igapäevaelu harjumusi ja eriti neid, mis on seotud toiduga. Kokku tegid uuringus osalejad 1043 fotot, mis kõik olid asetatud päevikutesse ajalise täpsusega. Uuringu tulemusest selgus, et fotode tegemine oli osavõtjatele suureks abiks oma igapäevaharjumuste analüüsimisel, uurimus tõi välja selge seose veresuhkrutaseme ja igapäevaelu harjumuste vahel. Uuringus osalenud kaks arst-eksperti tulid järeldusele, et piisab ühe nädala dokumenteerimisest, et saada ülevaadet inimeste toitumis- ja igapäevaelu harjumustest. 
Rinnavähiga naised on kasutanud enda pildistamist haigusega tegelemisel ja emotsionaalsel paranemisel (Seppänen 2009, Hietanen 1999, Forsen 1989). Pildistamine on alanud haigusest teadasaamisega ning pildid väljendavad antud hetke meeleolusid. Piltidele on lisatud enesetunde kirjeldusi, informatsiooni arstidelt, kaasinimeste reaktsioone ja tundeid. Pildistamine on toimunud läbi kogu haigusega võitlemise perioodi, läbi hirmu ja valu, lootusetuse ja elulõpu mõtete. Pildiseeriad moodustavad omamoodi haiguse perioodi päevikud ja kirjeldavad koos keha muutumisega autorite enesetunde muutusi kuni oma olukorra aktsepteerimiseni. Selline terapeutiline töö on olnud suureks abiks haigusega võitlemisel. Samas on see aidanud aru saada, et vaatamata haigusele on inimene ikka seesama, kes enne neid traumaatilisi sündmusi.

Kellele sobib
Fototeraapia sobib kõigile inimestele sõltumata vanusest või soost. On võimalus teha nii individuaaltööd kui grupitööd. Võib kasutada lasteaedades, koolides, hoolekandeasutustes, haiglates jm.

Kokkuvõtvalt võib märkida, et ühelt poolt kasutatakse FT tehnikaid psühhoterapeutilises töös kliendiga läbi tähenduste mõtestamise, teisalt on fotod kasutusel kui vahendid uurimistöös ja abivahenditena kliendi käitumismudelite fikseerimiseks.

Ene Pill

Kirjandus:
Ahsen, A. (1982). Prinsiples of imagery in art and literature. Journal of Mental Imagery 6, 213-250. 
Forsen, A. (1989). Life stress, Personality and Brest Cancer. Monographs of Psychiatria Fennica 16. Foundation for Psychiatric Research in Finland, Helsinki. 
Halkola, U. (2009). Mitä valokuvaterapia on? In Halkola, U., Mannermaa, L., Koffert, T., Koulu, L. Valokuvan terapeuttinen voima. Oy Duodecim, Helsinki.
Hietanen, P. (1999). Paranemaan pain. Vastauksia sinulle, joka sairastat rintasyöpää. Suomen kuntoliitto. 
Lundström, S.C. (1992). The budget and effect of superglacial debris on Eliot Glacier, Mt. ood, Oregon. Ph.D. dissertation, University of Colorado, Boulder, CO. 
Orr, P. P. (2005). Technology media: an exploration for “inherent qualities”. The Arts in Psychotherapy 32, 1–11
Smith, B. K., Frost, J., Albayrak, M., Sudhakar, R. (2006) Facilitating narrative medical discussions of type 1 diabetes with computer visualizations and photography. Patient Education and Counseling 64, 313–321 
Ulkuniemi, S. M. (2005). VALOTETUT ELÄMÄT: perhevalokuvan lajityyppiä pohtivat tilateokset dialogissa katsojien kanssa. Acta Universitatis lapponiensis 80. Väitoskirja: Lapin Yliopisto, taiteiden tiedekunta.
Walker, J. (1986). The use of ambiguous artistic images for enhancing self-awareness in psychotherapy. The Arts in psychotherapy, VOL. 13 pp. 241-248. 
Wartofsky, M. W. (1993). The Politics of Art: The Domination of Style and the Crisis in Contemporary Art. Journal of Aesthetics and Art Criticism 51 (2):217-225.
Weiser, J. (2007) PhotoTherapy Techniques: Exploring the Secrets of Personal Snapshots and Family Albums (3rd Ed.).(1st ed., 1993), Vancouver: PhotoTherapy Centre Press.
Zachary, R. A. (1982). Imagery, ambiguity, emotional arousal, and ongoing thought. Journal of Mental Imagery 6,  93-108.